Mu OCD (ehk eesti keeli obsessiiv-kompulsiivne häire) ei laseks mul elu sees meie eesolevatest seiklustest kirjutada kui vahepealne jääks puudu. See blogi ei saa lihtsalt lambi kohapealt jälle edasi minna kui isu peale tuleb. Kahjuks või õnneks. Ja ühtlasi oleks äärmiselt vastutustundetu jätta kiirelt meenutamata neid ägedaid seiklusi! Aga alustame ikka sealt, kus eelmine kord…

Ebareaalne. Kirjutasime viimati Marokost, eelmise aasta veebruaris 🤯 Lugedes viimast postitust, tulevad tänagi meelde Sahhaara kuumus, sillerdav ookean ja Marrakechi öised lõhnad.. olen saanud palju pahandada, et jätsin kõik justkui õhku rippuma ja ootele.. kuidas nad siis koju said? Kas kodutee läks viperusteta? Kõik läks hästi! Lubasin kirjutada veel imelisest Sevillast, mis kostitas meid keset…

Parkimisjumal on meile jälle naeratanud ja saime ühe viimastest kohtadest Marrakechi südalinnas asuvas parklas, kuhu tohib ka matkaautoga ööseks jääda. Pealelõunased tulijad võisid juba suu puhtaks pühkida! 👹 Meist väga lühikese jalutuskäigu kaugusel asuski suur Marrakechi turuplats, mis oli päeval täis maotaltsutajaid, ahve ja mahlaputkasid. Platsist voolavad lõputu labürindina pisikesed turutänavad, kus päeval lisaks turistimassidele…

🐪El Ouatia on piisavalt kõrbes, et ära proovida kaameliliha. Otto arvas esiti, et see on üks barbaarne mõte, sest nad on ju nii nunnud. Aga when in Rome…  Protsess on ikka sama nagu misiganes lihaga – lähed lihuniku juurde ja tellid sobiva portsu. Müüja võttis suure rümba külmikust ja küsis, mis tükki härrased soovivad. Tellisime steiki ja…

Umbes peale Safit lükati radikad sisse ja kui me Essaouriast edasi Sidi Kaoki surfikülla jõudsime, olid need juba täiel võimsusel huugamas. Jäime mitmeks päevaks paika, sest kõik eluks vajalik oli olemas! Taevas polnud pilvepoegagi ja päevased temperatuurid hulkusid 30 kraadi ringis.  Sidi Kaoki on väga matkaauto-sõbralik pisike külake. 2 euri eest ööpäevas on võimalik kohe ookeani ääres…

Kui Hispaania oli pigem “MOT projekt” (mida oligi vaja tõestada), siis Maroko kerkis ootamatult plaanidesse tänu talvel Lõuna-Euroopas valitsevale jahedusele ja … no igav hakkas seal Hispaanias ausalt öeldes 😁 Uus manner tõi üsna pikale reisile nii palju värsket olemist ja elamusi! Teine kultuuriruum oma aastasadu kestnud traditsioonidega pakub nii palju avastamist. Oleme ennast siiani Marokos…

Tähelepanelik lugeja mäletab, et parima praamipileti diili saab Carlose juurest Algicerasest. Ja sinna me peale Gibraltarit suundusimegi. Päike oli juba saatmas viimaseid kiiri üle linna, sest ummikud Gibraltari ja Algicerase vahel hoidsid meid liikluses ligi tund aega kinni. Carlose kontor asus suurte kaubanduskeskuste vahel ja juba kaugelt paistsid rüselevad pensionärid 😁Uskumatu! Oligi pool (see vanem pool) Saksamaad…

Päike tuli jälle välja ja meie sättisime varakult Gibraltarit külastama. Jõudsime suurde tasulisse parklasse Hispaania poolel kell pool 11 ja liikusime jala üle piiri. Turiste tervitavad kohe Inglismaa kuulsad telefoniputkad, prügi- ja kirjakastid. Ringi vuravad kahekordsed punased bussid. Täitsa UK🇬🇧! Kuna ilm on jaheda ja niiske võitu, siis petab ära küll 😁 Külastajal (ja loomulikult kõigil elanikel ja…

Marbellast sõitsime edasi Estepona linna. Äramärkimist väärib fakt, kuidas me kõik lõbusasti koos umbes 50 matkaautoga, parkisime rannas keelumärgi all 😁🤦‍♀️ Politsei käis meid ikka piilumas, aga Hispaanias, erinevalt Eestist, ei koosne see valvurite kamp endistest koolikiusu all kannatajatest. Kordnikud on äärmiselt mõistvad ja kui hooajaväliselt meie hipikamp kedagi otseselt ei sega, siis võib ka keelumärgi all squattida.  Teiseks kohtasime…

Esmamulje Malagast meenutas Serbia linnu. Vanalinna ei saagi kommenteerida kahjuks, sest peale mitmeid ringe linna vahel, ei suutnud me ühtegi parkimiskohta leida. Kohti ei paistnud jaguvat ka tavaautodele. Vihma tibutas ja meie loobusime. 😒 Peatusime hoopis veidi peale Malaga lennujaama asuvas Torremolino linnakeses. Taaskord oli kokku pesitsema sõitnud palju matkaautosid. Nagu siinkandis ikka kombeks.  Kuna Otto vajas multika- ja omaetteaega,…

Nerjaga (hispaania keeles hääldatakse Nerha) on omamoodi lugu. Nagu meil kodumaal hetkel moes, sirvisime ka meie internetist hispaania lõunaranniku kinnisvara kuulutusi. Et mis siis pakutakse ja millise hinna eest. Sattusin juhuslikult Nerja külas olevale korterile, mis mulle väga meeldis. Kuidagi nunnu oli. Ei oskagi öelda, mis seda täpsemalt teistest omasugustest eristas, aga see asula jäi meelde.…

Head uut aastat kõigile kallitele! 🥂 Soovin, et uus aasta tooks rohkelt meeldejäävaid seiklusi ja palju naeru! 🥳 (Ja kes soovib näha meie matkaauto seikluse ööbimiskohtade pilte, siis Instagramis – Tiguajam) Meie liikusime Cartagenast edasi matkaautode paradiisi La Azohiasse. Mere ääres, Spari poe ja mägede vahel asub suur mitteametlik matkurite pesa! Tegemist on üüratu kruusa parklaga, kus pesitseb rohkelt ekipaaže.…

🇪🇸Alicantest Cartagenani.. Öö on kottpime. Lained loksuvad lärmakalt rannakivide vastu. Kell 3:50 alustab kohalik Alicante prügiauto brigaad kohusetundlikult oma ringsõitu. Prügimehed tööd ei karda ja lärmiga tagasi ei hoia. Me Raitsiga kirume püüdlikke töömehi ja rähkleme viieni. Järsku kostub imelik krigin.. tavaliselt suudab Otto küljekeeramine kogu auto liikuma panna ja veidraid hääli tekitada, aga see…

See on nii imelik, et ajakulg ei olene tegelikult sellest palju sa päeva jooksul teed. Siin on meil päevi, kus me pole põhimõtteliselt mitte midagi teinud, aga ikka tundub, et peale hommikukohvi hakkab juba päike loojuma.  Siinkohal tervitused Bulka-Dulkale, kes kahtlustavad juba ammu, et Maa on hakanud kiiremini ümber Päikese tiirlema 😁 Pilte on tehtud siin…

Meil on kõik endiselt elus ja terved! Lihtsalt aju on nii maha jooksnud, et kui istud või sööd või lamad, siis peas ainult ketrab🎵🎵🎵: “Kaardi pealt oma maadOtsima ma ei pea,Kinnisilmi võin leida ta sealt.Ühel pool merepiir,Teisel metsade viir,Nõnda väikene ongi mu maa. Põllud meil sirged ja mullad on head,Põllumees töö hinda teab.Kuke ja koiduga…

Meie ustav Volkswagen LT on praeguseks läbinud 18 riiki – Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Serbia, Kosovo, Makedoonia, Albaania, Montenegro, Horvaatia, Bosnia ja Hertsogovina, Sloveenia, Itaalia, San Marino, Prantsusmaa, Monaco ja Hispaania. Kilomeetreid on tulnud tänaseks umbes 7000 ja keskmine kütusekulu on siiani 9 liitrit sajale. Lisaks keedab kohvi, soojendab pesuvett, kütab kodu jne. Kiirteel ei jää…

🚐 Matkabussis ei ole sul enda elu. Sa elad ja hingad oma reisikaaslastega ühes rütmis. Te tõusete koos, paratamatult ühel ajal. Te sõidate või seiklete ja avastate koos. Ja niisamuti liigutakse koos peale päikeseloojangut bussi ja praktiliselt ühel ajal minnakse magama. See on nii kummastav, et meie pere, kes muidu elab nii erinevat elu, on sellega…

Meie pere on kõige õnnelikum kui päike paistab. Alati. Ja kui veel juhtub olema meri silmapiiril, ei ole sellel rahulolul otsa ega äärt 😁 Päike annab energiat ja toob naeratuse näole. Fontasel on küll teatud piir kuumaga, aga päikese käes väänleb ka tema mõnuga. Minu blogitamisega on vastupidi – kui õues sajab vihma, siis oleks justkui rohkem aega…

Itaalia teed on jubedad – auk on augu otsas! Kass hoiab 20 küünega voodist kinni ja kõik asjad kappides vahetavad kohti. Proua Meloni võiks hakata mõtlema rohkem oma riigi teedele…  Aga vähemasti on itaallased suured matkaauto fännid ja tõepoolest saab siinmail tanklates tühjendada nii kakapaaki kui ka vett juurde lasta! (Kütust eriti ei kipu laskma…

Split on tunduvalt suurem kui Dubrovnik. No ikka kohe päris linn oma suurte 10. ja 14. korruseliste koletistega. Nagu Lasnamägi, aga südames on suur ja ilus sadam. Sadam meeldis meile väga, sest kõik alad on avatud linnakodanikele ja teistele uudistajatele. Jalutad ilusate purjekate või katamaraanide kõrvalt mööda ja unistad mereseiklustest.  Vanalinn ei ole nii võimas…

Dubrovnikust võtsime kursi Bosnia ja Hertsogovina poole. Mõnekümne minutilise sõidu järel jõudsime üsna tagasihoidlikku Neumi piiripunkti. Raits oli lugenud, et Bosnias võib ikka veel maamiine leida seega keegi tee äärde pissile ei kippunud 😁 Ühtlasi pidavat ennast peale 48 tundi kohalikus politseis registreerima. Me otsustasime 48 tunni jooksul Mostari linna ära näha ja suuna Spliti poole tagasi…

Matkaautoga sõidu alustamist võib võrrelda lennuki õhkutõusuga. Iga kord tuleb kapteni ja reisijatega üle kinnitada teatud punktid: Ja siis võib ikka juhtuda, et prügikasti uks lendab pauguga esimeses kurvis lahti 😁 Horvaatia on meie 11. riik sellel 5 kuulisel seiklusel. Uus riik tervitas meid küpressidega! Palju küpresse ääristasid teid, nagu Toskaanas! Päike paistis ja rannikuäärne…

Päikesepaistelisel esmaspäeva hommikul sõitis meile Budva parkimisplatsil universaal risti ette ja onu hakkas Raidole müügitööd tegema. Hommikul kell 9 sai kõik pagassis olev vein ja puskar ära degusteeritud. Lisaks oli pakkumisel veel eriti extra extra virgin oliiviõli, mida Dino (nii ta oma nimeks ütles) lapselaps pidavat usinasti jooma. Kogu kraam teeb tervise kohe korda ja…

Kohe kui ületasime Montenegro 🇲🇪 piiri… (siinkohal tervitused kõikidele tuttavatele, kes elavad Mustamäel! 😁 Me töö juures ikka irvitame, kuidas on Pakistani ja India kogukonnad Eestis koondunud (ja ilmselt pool Nigeeriat) Mustamäele. Kutsume seda Paki ja India tuttavatega hellitavalt Montenegroks, mida ta ju otsetõlkes hispaania keelde ongi!😂) … tuli selline Euroopa tunne peale, ja seda mitte ainult euro raha…

Endalega üllatuseks oleme olnud Albaanias juba 2 nädalat ja tegelikult oleks veel avastamist küll. Nii, et kindlasti tasub tulla ja mitte lasta ennast karmi moega mersu vendadel heidutada. Tegelikult nad ju kõik teavad – politseist maffiani – et turist toob raha ja teda tuleb hoida. Kusjuures Albaania on esimene riik, kus politsei reaalselt passib iga…

Kes olme-mula ja tunde-ila ei taha, kerib kohe 3 lõiku edasi 😁🙈 Tundub, et mu mõistus ja mälu on loodud töötama kõige edukamalt kõrgetel pööretel. Kuna stressitase on selle pea kuu aja jooksul langenud enam-vähem nulli, siis on juba raske sundida ennast kirjutama või joonistama 😁 Esialgu tegin iga päev pisikesi totakaid visandeid Liise kingitud shokolaadilõhnalisse märkmikku. Nüüd…

Teisel pool imeilusat Orhidi järve hakkaski Albaania! Peale paari tundi sõitu ületasime mäed ja jõudis kätte SUVI ☀️ Sügisestest värvilistest mäenõlvadest polnud enam haisugi – meid ümbritsesid erivärvilised õied, küpsed puuviljad, hallikasrohelised oliivisalud ja särav päike. Ja loomulikult ka palju eri vanuses ja mudelites Mercedeseid 😁 Mersu on teema sõites läbi Albaania ranniku kuni Kreekani. Õige albaanlane sõidab Mercedesega…

Oleme elanud bussis täpselt 2 nädalat ja läinud matkaauto rütmi – sitapaak saab täis 3 päevaga ja vesi tühjaks 4 päevaga. Inverter põles läbi ja nüüd ma väga tolmuimejat kasutada ei raatsi, sest laadida hetkel ei saa ja kohalikud kehitavad autopoes õlgu. Kassi pissikristalle on jäänud alles 1 suurem kott ja veits tekib paanika, sest…

Ma olen ikka mõelnud serblastest kui mingitest vähe jumekamatest habemikest, keda võib enam vähem temperamendilt juba araablastega ühte patta panna… no täiesti mats ikka! Niii äge riik ja ülimoodsad ja toredad inimesed! Ma muidugi olen nagu Joanna Lumley, kes kõigest väga kergesti vaimustub 😁 ja üldse olen ma eestlase kohta liiga tihti liiga õnnelik, AGA Serbia…

Aitäh, Ungari! Liigume edasi Serbiasse 🇷🇸! Budapestis sai vahepeal tööasjus käidud juba nagu Raplas ja natukene on neid Magyarok’e tundma ka õpitud. Näiteks lõbus fakt – kummimadrats on ungari keeles ka kummimadrats. Vott! Seekord me otsustasime Äia soovitusel minna Miskolci koopa termidesse, mis olid väga ägedad – meie ka nüüd soovitame. Basseine leidub igas temperatuuris…

Viimased nädalad on olnud nagu hullumaja puhvetis (kusjuures ma kahtlen, et vaimuhaiged reaalselt saavad järelvalveta puhvetisse seega ma ei tea, mis seal nii hullu on)! Ühesõnaga lisaks reisi ette valmistustele ja tööasjadele, kukkus kaela ka mitu ootamatut kinnisvara jama, mille tulmusena me ei saanudki 14. oktoobril välja sõita. Reaalselt kell 8 pühapäeva õhtul olin veel…